
Toredaid asju juhtub minuga ka.
Näiteks
soolaleivapidu.
Otsustasime Caroga, et üldse ei viitsi jamada. Ajad on ka sellised, et ei jaksa. Lahendus oli, et kutsusime kõik sõbrad (ja no suht ikka kõik) ühel päeval samal ajal kokku. Ja mõtlesime, et nagunii kõik ei tule, mis oli suht tõsi. Aga päris palju neid ikkagi tuli, mis oli suht tore :)
Musta nimekirja ei pane, aga need, kes külla tulid oli suvalises järjekorras: Kärt, Kaarel, Marju, Peeter, Liis, Miko, Kata, Diana, Liisu, Riste, Sille-Liis, Martin, Kaupo, Kohu, Anneliis, Piret, Meeri, Indrek, Risto, Taavi, Evelin, Maarja. Vist sai kõik. Ja noh, uus on suurem kui vana, fo sho, aga õnnelikult käed koos saime olla kõik.
Kokkuhoiupoliitika osaks oli ka kohustuslik klõmm uksel (jagasime Herbertit, ihihi), millest mõni otsustas keelduda, kuid enamikul seda õigust polnud. Noh, kui pits midagi sisse saadakse, siis kindlalt ei jää tunnet, et midagi ei antud :D Aga tegelt andsime veel ka võileivatorti ja porgandit ja kurki dipiga. Ja kook toodi ka meile, seda ka jagasime, vist.
/Edit: 17.11.09. Õhh, ise olen võileivatort, küpsisetorti pakkusime hoopis seekord. Võileiva oma oli eelmine kord. Hirmus oluline./
Igatahes. Uksel andsime veel kõigile uued nimed, mida nad pidid siis ära arvama. Oli tore näha, et meie sekka oli ära eksinud
Kass Oggy, kel puudus igasugune mälu, nagu tavaliselt,
Marko Matvere, kes oli enda persooni suhtes kõige sisevaatluslikum,
Digimon, kelle arvel sai sitaks nalja lihtsalt :D,
Piret Kalda.. st
Kaval Ants.. st
Koit Toome, kel oli tõesti kolm nime, sest
Kass Oggy ei suutnud oma suud kinni hoida ja
Koit Toome pluus oli liiga libe.
Lihtsa elu Sille alahindas oma võimeid enda tuvamisel suuresti, samas kui
Krista Lensin tegi seda sama, ja tulemus oli ka sama. Sarnased neiud need elu24 staarid.
Kuri Hunt oli kiire ja efektiivne ja lasi
Jüri Üdil oma ameti üle võtta.
Homer kannatas samuti mälukaotuse all, samas kui
Kenny ja
Marilyn Monroe ei omanud mingeid raskusi.
Babe arvas, et on olemas ka maailmakuulus muul või äärmisel juhul jõehobu, kes elab farmis. Teisi ägedaid oli veel.
Ja lõpuks panid külalised meile Caroga ka nimed. Carolina oli
türannosaurus Rex. Mina olin
Kaisa.
Annab filosofeerida, kuidas ruumis, kus kõik kandsid võõraid nimesid ja pidid ära arvama, kes nad on, olin mina enda nimega.
Pean lihtsalt eraldi välja tooma neiud
Ivan Julm ja
Alice, kes tegid mulle nii läbinägeliku kingituse, et mul on tunne, et nad käisid maad kuulamas. Igatahes oli see kohvi/tee/jms suuuuuur klaastoos (kuigi toos on kapitaalselt vale sõna) ja seal sees olid... KUMMIKOMMID. Ja veel mu lemmikud. Peaaegu. Piisavalt. Mul palju lemmikuid. Hämmastav. Niutsusin terve õhtu ja paar päeva takka otsa. Nüüdseks on nad muidugi otsas. Kamoon, neljapäeval toodi, niigi kaua pidasin vastu.
Tundsin tohutut tänuvõlga ja tegin härdalt laupäeval neile viimiseks Kirjut Koera (päriselt, seda magustoitu), et pühapäeval hea Superstaaride kallal mölisemise kõrval näksida. Oligi hea.
Peol mängisime veel kaartidega Libahunti, mingi spets reeglid oli ka. Meeldisid, sest rohkem osi oli ja üldse põnev. Ja ma sain selle kõikse põevama osa :) Libainimene. Tru dat.
Reede hommikul avastasin, et telefon rohkem katki kui varem. St enam ekraan ei vilkunud lihtsalt, vaid oli must. Ja siis tegi muid trikke. Ja laupäeval viisin parandusse ja kästi teisipäeal helistada . Oh, the irony. Suhteliselt halb seis oli mul seega terve nädalavahetuse. Sest internetti ka polnud.
Nii ma siis õppisin, sest oli palju õppida.
Aga see lause oli ilmselgelt vale, mind ei tunne vä.
Ma hoopis vaatasin
Evangelioni uuesti läbi (to those that do not know: see ei ole film. See on animeseriaal. Palju osi. Terve nv vaatasin) ja nägin unes jaapani keelt ja Ikari-kun'i ja baka Shinji't ja masendavaid filosoofilisi teese, sest sellest Evangelion ju pajatab. The Hedgehog's dilemma. Evangelionist on muie suht võimatu mingit ägedat pilti leida, sest pooled on ÄKSÖN ja pooled on PORR, sest film ise on ka suht selline pealiskaudsel vaatamisel. Aga ma oleks tahtnud siia panna mingit ilusat kõikehõlmavat pilti. Ilus oma morbiidsuses. See on mu peas olemas.
Veel mängisin ma ohtralt Sims3-e. Ja ei õppinud, pange tähele.
Pühapäeval siiski õppisin ka. Lugesin õpikut. Psühhomeetria kontrolltöö jaoks. Mis on ülehomme hommikul. Täna aga.. ei õppinud.
Sest sain neti! Ja telekas ka töötab, ja wifi sain tööle ja igast asju sain tehtud. Nii et võtsin endale aega, et taastutvuda internetiga. Mul on muide juba interneti pohmakas. Jep, see on olemas!
Suhteliselt nutune on see, kui palju ma ikkagi modernsetest sidevahenditest sõltun. Need kolm päeva olid mu jaoks päris põrgu. "Oh, peaks talle seda tähtsat asja ütlema.. aiii ei saa, telefoni pole, no saadan siis kirja... aiiii ei saa netti pole, lähen siis kohu/diana/kelleiganese poole netti, ja peaks ette uurima, kas nad üldse kodus on... aiiii ei saa telefoni pole" jnejnejne.

Mul on jälle see periood, mis eelmine aasta suht samal ajal, aga selle vahega, et praegu on rohkem asju vaja teha.
8 eksamit on. Ja sess algab 1 dets. Viis eksamit on detsembris. Lisaks esseedele ja kodutöödele ja avalikule esinemisele ja eksamitööle eksperimentaalpsühholoogias, mis on pm sama, mis seminaritöö. Jah. On küll.
Nojah, algus oli ilus, aga lõpp kiskus ikka kuidagi halamiseks.
Ahjaa, Kärt ja Risto suutsid ühte JüriMarit (kaadimäng) taguda üle poole tunni ja kumbki lõpuks ei võitnudki. Hämmastav.