Mängusoovitus

Kunagi ammu ammu (ausalt, mingi põhikoolis vist juba) leidsin ma kuskilt või keegi andis, igatahes jõudsin ühe netileheni, kus on mängud. Sellised lihtsad, ma ei tea, kas just flashid, aga noh, sellised lihtsad näpuharjutust ja reaktsioonikiirust ja koordinatsiooni nõudvad mängud.

Jutt käib siis sellisest saidist nagu http://www.ferryhalim.com/orisinal/ , kui dpiisab ka täiesti, kui trükkida sisse www.orisinal.com

Mis mind aga haaras oli esiteks, KUI NUNNU seal kõik oli. Pehmed toonid ja nunnud loomad mängudes jne.
Teiseks, kõik oli kuidagi helge. Muusika on alati mingi viiulitega vms ja heliefektid on kerged kõllid ja üldse kuidagi poisitiivne.


Ning graafika ja kiirus on kõik ka väga tipp topp. Profilt tehtud.
Aga see rosin, mida vaja oleks, on ka olemas!
Null-vägivald! Kõik on happy happy joy joy. Aga mitte pingutatult. Jänkud hüppavad kellade peale ja hirvekesed üle kraavi ja kui nad ka ei jõua, siis nad langevad stoilise rahulikkusega ekraanilt välja ja tulevad uued.


Tundub nagu mingi titevärk, eks. Aga ei ole ka eriti, sest mängud on küll (minu arust) erinevate raskusastmetega, aga üksi neist pole UMBELIHTNE. Igal pool on miskit saavutada.
Ning siiski siiski saab neid mänge anda ka lastele. On arendav just nende eelnimetatud asjade poolest (et koordinatsioon jne) ning pole vägivaldne ning tekitab kuidagi hea tunde. Pole tingimata vaja ju alati sellist, kus Tom plaanib jälle midagi kohutavat, et Jerryt vangistada.

Igatahes, mulle nii meeldib see leht ja et seal on ka taustu ja pilte, mida saab alla laadida (või varastada prt sc-ga mängusiseseid pilte).

Lihtsalt ilus :)

Give'm the old razzle dazzle, razzle-dazzle'em!

Get you cha-cha heels on!


Nädalavahetus on!!

First I hit snooze.

Ma nägin unes, et me olime D-ga kuskil kohvikus kus oli ka teine korrus, aga me olime a la aatriumis, nii et teist korrust veits nägi ja teine korrus meid kuulis jne. Ja siis tuli keegi sisse koos kellegi teisega ja nad istusid teisele korrusele ja mind alguses häiris nende sealolek. Aga hiljem mitte, sest ma mõtlesin, et äkki see ikkagi on võimalik. Ja ma rääkisin D-ga oma raamatust, vist. Ja tegin nalju palju, või noh, ajasin naerma D-d ja teise korruse inimesi ka, kuigi nende naer kõlas kuidagi valesti. Ja siis mingi hetk üks keegitest naeris kohe eriti valesti. Ning minu raamat oli millegi pärast üles jõudnud ja ta viskas selle alla. Meie ette. A la maailma kõige kõvema batuudi peale. Ja see ehmatas mind täiega, sest see oli mu lemmikraamat ja aaaaaaaaaaaah. Ja siis ma karjusin eriti kõva häälega, et SA OLED LIHTSALT KOHUTAVALT VASTIK!!!!!!!!!!!!!!!

Kui üles ärkasin pärast seda, oli mul korraks nõme tunne, et ma jälle ühte keegit unes nägin. Aga siis mul tuli meelde, et ma karjusin ja mul oli nii hea tunne :):) Sest ta oli lihtsalt kohutavalt vastik.

Siis üks teine kord ma nägin unes, et tegin kellelegi Heimlichi, ainult et minu ettekujutlus sellest oli üsna teine. Nimelt, kõigepealt ma kontrollisin, kas kõnealune isik hingab, sest muidu tuleb elustada. Ja kui sain kindlaks, et hingab, hakkasin suust-suhu-hingamist läbi viima. Sest et see oli kuidagi loogiline. Ohvril oli ajamata habemetüügas ja ta kutsus mind pärast välja.

Päriselus toimub vähem huvitavaid asju. Tänane katse feilis täiega, sest koolinett SAKIB. Kooliga on ikka nagu on, ehk ei ole.
Ootan üsna 1 detsembri õhtut. Tahan siis välja minna. Ilmselt.

Kuu, millel on 13 reede sees, ei ole mulle kunagi äge. Täna ka kukkusid igast asjad maha ja poes ei suutnud manööverdada korviga.

Aga olen sõltuvuses granaatõunadest. Nüüd kuidagi viimasel ajal on juhtunud, et comarksis on normaalseid ka (st mitte kollaseid vaid ühelt poolt ka punaseid ja päris suuri) ja siis ma saan õndsalt istuda ja nokitseda selle kallal. Kuni hambad valutama hakkavad. Täna nt. Ai.



Ma tahaks, et mul oleks rohkem võimalusi näha oma sõpru, kui siis, kui ma nad katsesse võtan.

Kuskilt lugesin, kuskilt võtsin pildid.

Tea, et siis, kui ta ei olnud sinuga, siis oli ta minu juures. Et kui ta lasi su üle, siis olin mina talle lähemal, kui mõni teine.
Me olime sarnased oma käitumiselt. Mõlemad omasid kahte võrdset prioriteeti - enda eest võimalikult kaugele ära joosta ning teist samal ajal kätte saada. Me oleksime võinud joosta ringis ja olla sellega rahul, aga seda me ei teinud.
Ükskord ma unustasin end enda eest ära jooksma. Tookord oli ta veel kauem ära, eks? Ma tean.
Mina jooksin kaugele ja tema jälitas mind lumise metsa vahel. Tavaliselt jooksime üle jää.
Ma unustasin ära, et peaksin talle järgi jõudma.

Kui tema mulle järele jõudis, sain aru, et ta oli unustanud enda eest ära joosta. See oli kohmetu hetk. Korraks jäi lumesadu järgi, kuni me tuletasime meelde kes me oleme ja mis me teeme. Ta küsis mult midagi. Sina ei tea, millest me rääkisime.

Aga siis tuli meelde, ja ta pani üle jää. Ma ei jooksnud kohe järgi. Olin liialt teadlik sellest, kus mu keha oli.
Alati jooksime jää peal. Iga kord kui ta ei olnud seal, kus ta olema pidi. Mina ei pidanud kunagi kuskil olema. Ainult enda selja taga.

Sa arvad, et me mängisime. Sest seda ei saanud mõista, kuidas nii olla saab. Aga mängus on võitjad. Meie oskasime ainult kaotada.

Ükskord ma kaotasin oma kinda ära. Ilus kinnas oli. Vist. Ega ma ei tea, selle peale ei tohtinud mõelda. Ta ütles, et sa ei luba. Naljakas.

Ma mõtlesin, et ma ei tea, kes ta on. Sa ütlesid, et ma ei tea, kes ta on. Mulle meeldis mõelda, et ma ei tea, kes ta on, aga sellegipoolest me jooksime alati koos.
Naljakas, eks. Ma tean.

She looks at the rain as it falls.

Toredaid asju juhtub minuga ka.
Näiteks soolaleivapidu.

Otsustasime Caroga, et üldse ei viitsi jamada. Ajad on ka sellised, et ei jaksa. Lahendus oli, et kutsusime kõik sõbrad (ja no suht ikka kõik) ühel päeval samal ajal kokku. Ja mõtlesime, et nagunii kõik ei tule, mis oli suht tõsi. Aga päris palju neid ikkagi tuli, mis oli suht tore :)
Musta nimekirja ei pane, aga need, kes külla tulid oli suvalises järjekorras: Kärt, Kaarel, Marju, Peeter, Liis, Miko, Kata, Diana, Liisu, Riste, Sille-Liis, Martin, Kaupo, Kohu, Anneliis, Piret, Meeri, Indrek, Risto, Taavi, Evelin, Maarja. Vist sai kõik. Ja noh, uus on suurem kui vana, fo sho, aga õnnelikult käed koos saime olla kõik.

Kokkuhoiupoliitika osaks oli ka kohustuslik klõmm uksel (jagasime Herbertit, ihihi), millest mõni otsustas keelduda, kuid enamikul seda õigust polnud. Noh, kui pits midagi sisse saadakse, siis kindlalt ei jää tunnet, et midagi ei antud :D Aga tegelt andsime veel ka võileivatorti ja porgandit ja kurki dipiga. Ja kook toodi ka meile, seda ka jagasime, vist.

/Edit: 17.11.09. Õhh, ise olen võileivatort, küpsisetorti pakkusime hoopis seekord. Võileiva oma oli eelmine kord. Hirmus oluline./

Igatahes. Uksel andsime veel kõigile uued nimed, mida nad pidid siis ära arvama. Oli tore näha, et meie sekka oli ära eksinud Kass Oggy, kel puudus igasugune mälu, nagu tavaliselt, Marko Matvere, kes oli enda persooni suhtes kõige sisevaatluslikum, Digimon, kelle arvel sai sitaks nalja lihtsalt :D, Piret Kalda.. st Kaval Ants.. st Koit Toome, kel oli tõesti kolm nime, sest Kass Oggy ei suutnud oma suud kinni hoida ja Koit Toome pluus oli liiga libe. Lihtsa elu Sille alahindas oma võimeid enda tuvamisel suuresti, samas kui Krista Lensin tegi seda sama, ja tulemus oli ka sama. Sarnased neiud need elu24 staarid. Kuri Hunt oli kiire ja efektiivne ja lasi Jüri Üdil oma ameti üle võtta. Homer kannatas samuti mälukaotuse all, samas kui Kenny ja Marilyn Monroe ei omanud mingeid raskusi. Babe arvas, et on olemas ka maailmakuulus muul või äärmisel juhul jõehobu, kes elab farmis. Teisi ägedaid oli veel.
Ja lõpuks panid külalised meile Caroga ka nimed. Carolina oli türannosaurus Rex. Mina olin Kaisa.
Annab filosofeerida, kuidas ruumis, kus kõik kandsid võõraid nimesid ja pidid ära arvama, kes nad on, olin mina enda nimega.

Pean lihtsalt eraldi välja tooma neiud Ivan Julm ja Alice, kes tegid mulle nii läbinägeliku kingituse, et mul on tunne, et nad käisid maad kuulamas. Igatahes oli see kohvi/tee/jms suuuuuur klaastoos (kuigi toos on kapitaalselt vale sõna) ja seal sees olid... KUMMIKOMMID. Ja veel mu lemmikud. Peaaegu. Piisavalt. Mul palju lemmikuid. Hämmastav. Niutsusin terve õhtu ja paar päeva takka otsa. Nüüdseks on nad muidugi otsas. Kamoon, neljapäeval toodi, niigi kaua pidasin vastu.
Tundsin tohutut tänuvõlga ja tegin härdalt laupäeval neile viimiseks Kirjut Koera (päriselt, seda magustoitu), et pühapäeval hea Superstaaride kallal mölisemise kõrval näksida. Oligi hea.

Peol mängisime veel kaartidega Libahunti, mingi spets reeglid oli ka. Meeldisid, sest rohkem osi oli ja üldse põnev. Ja ma sain selle kõikse põevama osa :) Libainimene. Tru dat.

Reede hommikul avastasin, et telefon rohkem katki kui varem. St enam ekraan ei vilkunud lihtsalt, vaid oli must. Ja siis tegi muid trikke. Ja laupäeval viisin parandusse ja kästi teisipäeal helistada . Oh, the irony. Suhteliselt halb seis oli mul seega terve nädalavahetuse. Sest internetti ka polnud.
Nii ma siis õppisin, sest oli palju õppida.

Aga see lause oli ilmselgelt vale, mind ei tunne vä.

Ma hoopis vaatasin Evangelioni uuesti läbi (to those that do not know: see ei ole film. See on animeseriaal. Palju osi. Terve nv vaatasin) ja nägin unes jaapani keelt ja Ikari-kun'i ja baka Shinji't ja masendavaid filosoofilisi teese, sest sellest Evangelion ju pajatab. The Hedgehog's dilemma. Evangelionist on muie suht võimatu mingit ägedat pilti leida, sest pooled on ÄKSÖN ja pooled on PORR, sest film ise on ka suht selline pealiskaudsel vaatamisel. Aga ma oleks tahtnud siia panna mingit ilusat kõikehõlmavat pilti. Ilus oma morbiidsuses. See on mu peas olemas.
Veel mängisin ma ohtralt Sims3-e. Ja ei õppinud, pange tähele.

Pühapäeval siiski õppisin ka. Lugesin õpikut. Psühhomeetria kontrolltöö jaoks. Mis on ülehomme hommikul. Täna aga.. ei õppinud.
Sest sain neti! Ja telekas ka töötab, ja wifi sain tööle ja igast asju sain tehtud. Nii et võtsin endale aega, et taastutvuda internetiga. Mul on muide juba interneti pohmakas. Jep, see on olemas!

Suhteliselt nutune on see, kui palju ma ikkagi modernsetest sidevahenditest sõltun. Need kolm päeva olid mu jaoks päris põrgu. "Oh, peaks talle seda tähtsat asja ütlema.. aiii ei saa, telefoni pole, no saadan siis kirja... aiiii ei saa netti pole, lähen siis kohu/diana/kelleiganese poole netti, ja peaks ette uurima, kas nad üldse kodus on... aiiii ei saa telefoni pole" jnejnejne.


Mul on jälle see periood, mis eelmine aasta suht samal ajal, aga selle vahega, et praegu on rohkem asju vaja teha.
8 eksamit on. Ja sess algab 1 dets. Viis eksamit on detsembris. Lisaks esseedele ja kodutöödele ja avalikule esinemisele ja eksamitööle eksperimentaalpsühholoogias, mis on pm sama, mis seminaritöö. Jah. On küll.

Nojah, algus oli ilus, aga lõpp kiskus ikka kuidagi halamiseks.

Ahjaa, Kärt ja Risto suutsid ühte JüriMarit (kaadimäng) taguda üle poole tunni ja kumbki lõpuks ei võitnudki. Hämmastav.

Sellist värvi on armastus

Ma tahan magada sinu kõrval ja käia sinu eest poes ja tassida su kotte ja rääkida sulle kuidas ma armastan sinuga olla aga nad sunnivad mind tegema lollusi ja ma tahan mängida peitust ja anda sulle oma riideid ja öelda mulle meeldivad su kingad ja istuda põrandal kuni sa oled vannis ja masseerida su kaela ja suudelda su jalgu ja hoida su kätt ja minna söögi järele ja mitte pahandada kui sa sööd minu toitu ja kohtuda Rudy’ juures ja rääkida mis päeval juhtus ja trükkida su kirju ja kanda su kaste ja naerda su paranoia üle ja anda sulle plaate mida sa ei kuula ja vaadata suurepäraseid filme ja vaadata jubedaid filme ja viriseda raadio üle ja pildistada sind kui sa magad ja tõusta üles ja teha sulle kohvi ja saiakesi ja minna Florenti juurde ja juua keskööl kohvi ja lasta sul varastada mu sigarette ja mitte kunagi leida tikke ja rääkida sulle mida ma eile telekast nägin ja viia sind silmakliinikusse ja mitte naerda su naljade üle ja tahta sind hommikul aga lasta sul veel magada ja suudelda su selga ja silitada su nahka ja öelda sulle kuidas ma armastan sinu juukseid sinu silmi sinu huuli sinu kaela sinu rindu sinu perset ja istuda trepil suitsetades kuni su naabrid tulevad koju ja istuda trepil suitsetades kuni sina tuled koju ja muretseda kui sa jääd hiljaks ja hämmastada kui sa tuled varem ja anda sulle päevalilli ja minna sinu peole ja tantsida kuni ma olen sodi ja kahetseda kui ma eksin ja olla õnnelik kui sa andestad ja vaadata su fotosid ja soovida et ma teaksin sind igavesti ja kuulda sinu häält oma kõrvas ja tunda sinu nahka minu nahal ja ehmuda kui sa vihastad ja su silm on läinud punaseks ja teine silm siniseks ja juuksed vasakule ja nägu idamaiseks ja öelda sulle sa oled suurepärane ja kallistada sind kui sa oled rahutu ja hoida sind kui sa oled haige ja tahta sind kui ma su lõhna tunnen ja solvata sind kui ma sind puudutan ja niutsuda kui olen su kõrval ja niutsuda kui ma ei ole ja lakkuda su rindu ja lämmatada sind öösel ja külmetada kui sa võtad teki ja higistada kui sa ei võta ja sulada kui sa naeratad ja aurustuda kui sa naerad ja mitte aru saada miks sa arvad et ma tõukan su ära kui ma ei tõuka ja imestada kuidas sa võid mõelda et ma iialgi sinu ära tõukaks ja imestada kes sa oled aga tunnustada sind ikkagi ja rääkida sulle puu-ingli võlutud metsapoisist kes lendas üle ookeani kuna ta armastas sind ja kirjutada sulle luuletusi ja imestada miks sa mind ei usu ja tunda nii et selle jaoks ei leia ma sõnu ja osta sulle kassipoeg kes mind armukadedaks teeb kuna ta pälvib rohkem tähelepanu kui mina ja hoida sind voodis kui sa pead minema ja nutta nagu laps kui sa lähedki ja saada lahti prussakatest ja osta sulle kingitusi mida sa ei taha ja võtta need jälle ära ja paluda sul minuga abielluda ja sa ütled jälle ei aga jätkata küsimist sest kuigi sa arvad et ma ei mõtle nii mõtlen juba esimesest korrast peale ja hulkuda linnas kui see on tühi ilma sinuta ja tahta mida sina tahad ja mõelda et ma kaotan enese aga teada et ma olen kaitstud sinuga ja rääkida sulle endast halvimat ja rääkida sulle endast parimat kuna sa ei vääri vähemat ja vastata su küsimustele kui ma parem seda ei teeks ja rääkida sulle tõtt isegi kui ma tõesti ei taha ja püüda olla aus kuna ma tean sa eelistad seda ja mõelda et see kõik on läbi aga jääda veel kümneks minutiks enne kui sa viskad mu välja oma elust ja unustad kes ma olen ja püüda sulle lähemale saada kuna sinu tundmaõppimine on ilus ja pingutust väärt ja rääkida sinuga halvas saksa keeles ja rääkida sinuga veel halvemas heebrea keeles ja magada sinuga kell kolm hommikul ja kuidagi kuidagi kuidagi edasi anda natuke sellest masendavast lõppematust vallutavast tingimusteta kõikehaaravast südantrikastavast mõistustavardavast jätkuvast lõppematust armastusest mis mul on sinu vastu.

Olen valmis, et kui tuleb keegi ja räägib mulle seda peast ja mõtleb seda tõsiselt ja võib mõned sõnad ära vahetada, aga suudab seda ikkagi rääkida nii, et mul tekib vasakusse käelabasse tuttav surin, siis ma lähen üle maailma ääre ja suplen selles koses ja heameelega olen valmis kividel katki minema kui merevaht. Jah, ma saan aru Arieli motivatsioonist.Ilmselt just selle monoloogi pärast on Julia mu arust ilusamaid näidendeid ja Teplenkov ebajumal.

Tegelt ei maksa üldse rääkida rohkem.

--------

Last night I had a dream about you
in this dream I'm dancing right beside you
and it looked like everyone was having fun
the kind of feeling I've waited so long
Don't stop, come a little closer
as we jam the rhythm gets stronger
there's nothing wrong with just a little little fun
we were dancing all night long
The time is right to put my arms around you
You're feeling right, you wrap your arms around too
but suddenly I feel the shining sun
before I knew it, this dream was all gone
Oh, I don't know what to do
about this dream and you
I wish this dream comes true.
"Digital love" Daft Punk

That's just so me.

I have a history of meeting dimwits and dingbags.

Ma vahepeal unustan oma horoskoopi lugeda. Mitte seda ka ajalehetäidet, vaid seda, mis ema mu jaoks seadistas ikka suht legit kohas. No on üks lehekülg. Ei tule nime meelde, mis siis ikka.
Asi on aga selles, et seal on akuraatsete meetoditega kirjas, mis oli, on ja tuleb. Ja ütleks, et reliaablus on kõrge, kui vaadata tulemusi, eksole.

See on tore, kui saab minna sinna ja lugeda, et viimase aja ebaadekvaatsus tunne on täiesti okei ja plaanipärane. Algas 2 november ja lõpeb august 2010. Seni on nõnnaviisi. Ja see, mis seal räägiti homse/ülehomse kohta paneb mind mõtlema, et ei tasuks üldse suud pruukida.

Veel lasin Kerdil endale tarosid panna. No miks ka mitte, onju. Tehakse, käiakse. Ja ta ise oli väga in the zone. Väga tõsist küsimust küsida ei julge, pärast ei meeldi vastus, nii et võtsin midagi triviaalset. Nagu armastus. Suhteliselt sama jutt on sellega alati nagunii. Et potentsiaali onnnn, kui valid õige teeeee, ja pikk tume meeees ja midaiganeees. Aga mulle tohutult meeldis, et proovis Kert, mis ta proovis, konkreetsusele lähenevat vastust ei kusagilt. Üks kaart seletas üldse veel täiesti vastukäivalt, et a) ma ei tohi alla anda, kui mind loobitakse mu teel kividega jms (mmmm, vinge) ning ikka rühkima oma eesmärgi poole, kuid samas b) teadma, millal edasi mitte võidelda ja lasta asjadel minna. Et nagu, pm, tee, mida teed, igat pidi on vale. Või õige. (Või et halloooo, see ei ole üldse minu klaas, minu oma oli täis ja üleülsegi poole suurem! - Pratchett, Going Postal)

Küll aga saavat ma kuskilt raha. Jääme ootama.

Samas, ikkagi on lohutav leida pidepunkti kõigele, mis toimub. Kas ma just saatusefriik olen, et kõik, mis on täidab oma eesmärki etcetc, aga kui ikka on kirjas, et sellest ajast umbes selle ajani tunned neid asju ja pärast läheb mööda, siis on ikka hea. Kontrollitud. Best before'iga. That I can work with. Ja subjektiivselt hakkabki parem ka.

Poolteist tundi enne oma tähtaega saatsin ära essee loovusest. llwbfwfbwef. One big step for Kaisa's homework today, one small step for her coursework. Sest laviin, hallooo, ma ei taha sind!

Unes olen näinud ujulat, mida külastasin minevikutegelasega. Seda ilmselt inspireeris mu konkreetne ujulas käik Õismäel. Kloor on nasty. Ma ei ole veel otsustanud, kas mulle meeldib selline ajaviide...
Ja Tallinn nädalavahetusel oli igasugune. Mõnus kodu (no selllline surve dushi all, et sellest looks teoseid, ausõna) ja ilus õu. Aga muust kategooriast samas mitte eriti inspireeriv nentimus, et mõned on ikka veel seal, kuhu nad minust jäid. Ja arusaam, et mul on vaikselt pohhui ka. Et kui mul on valida need, kellest mul läheb tuju halvaks, kuigi ilmselt mitte nende süü tõttu, siis ei valiks ju. Isegi kui kellegi missiooniks ei ole tuju halvaks teha. Isegi kui ma ise teen. Siis ikkagi. Üksi ei teeks. Alati.

Ja no ausõna, kui ma otsustan terve novembri mingit asja teha, mida sa ei teeks, siis katsu aksepteerida, mitte iriseda nagu mingi vanamutt!
(ainult moraali loekski)