I have a history of meeting dimwits and dingbags.

Ma vahepeal unustan oma horoskoopi lugeda. Mitte seda ka ajalehetäidet, vaid seda, mis ema mu jaoks seadistas ikka suht legit kohas. No on üks lehekülg. Ei tule nime meelde, mis siis ikka.
Asi on aga selles, et seal on akuraatsete meetoditega kirjas, mis oli, on ja tuleb. Ja ütleks, et reliaablus on kõrge, kui vaadata tulemusi, eksole.

See on tore, kui saab minna sinna ja lugeda, et viimase aja ebaadekvaatsus tunne on täiesti okei ja plaanipärane. Algas 2 november ja lõpeb august 2010. Seni on nõnnaviisi. Ja see, mis seal räägiti homse/ülehomse kohta paneb mind mõtlema, et ei tasuks üldse suud pruukida.

Veel lasin Kerdil endale tarosid panna. No miks ka mitte, onju. Tehakse, käiakse. Ja ta ise oli väga in the zone. Väga tõsist küsimust küsida ei julge, pärast ei meeldi vastus, nii et võtsin midagi triviaalset. Nagu armastus. Suhteliselt sama jutt on sellega alati nagunii. Et potentsiaali onnnn, kui valid õige teeeee, ja pikk tume meeees ja midaiganeees. Aga mulle tohutult meeldis, et proovis Kert, mis ta proovis, konkreetsusele lähenevat vastust ei kusagilt. Üks kaart seletas üldse veel täiesti vastukäivalt, et a) ma ei tohi alla anda, kui mind loobitakse mu teel kividega jms (mmmm, vinge) ning ikka rühkima oma eesmärgi poole, kuid samas b) teadma, millal edasi mitte võidelda ja lasta asjadel minna. Et nagu, pm, tee, mida teed, igat pidi on vale. Või õige. (Või et halloooo, see ei ole üldse minu klaas, minu oma oli täis ja üleülsegi poole suurem! - Pratchett, Going Postal)

Küll aga saavat ma kuskilt raha. Jääme ootama.

Samas, ikkagi on lohutav leida pidepunkti kõigele, mis toimub. Kas ma just saatusefriik olen, et kõik, mis on täidab oma eesmärki etcetc, aga kui ikka on kirjas, et sellest ajast umbes selle ajani tunned neid asju ja pärast läheb mööda, siis on ikka hea. Kontrollitud. Best before'iga. That I can work with. Ja subjektiivselt hakkabki parem ka.

Poolteist tundi enne oma tähtaega saatsin ära essee loovusest. llwbfwfbwef. One big step for Kaisa's homework today, one small step for her coursework. Sest laviin, hallooo, ma ei taha sind!

Unes olen näinud ujulat, mida külastasin minevikutegelasega. Seda ilmselt inspireeris mu konkreetne ujulas käik Õismäel. Kloor on nasty. Ma ei ole veel otsustanud, kas mulle meeldib selline ajaviide...
Ja Tallinn nädalavahetusel oli igasugune. Mõnus kodu (no selllline surve dushi all, et sellest looks teoseid, ausõna) ja ilus õu. Aga muust kategooriast samas mitte eriti inspireeriv nentimus, et mõned on ikka veel seal, kuhu nad minust jäid. Ja arusaam, et mul on vaikselt pohhui ka. Et kui mul on valida need, kellest mul läheb tuju halvaks, kuigi ilmselt mitte nende süü tõttu, siis ei valiks ju. Isegi kui kellegi missiooniks ei ole tuju halvaks teha. Isegi kui ma ise teen. Siis ikkagi. Üksi ei teeks. Alati.

Ja no ausõna, kui ma otsustan terve novembri mingit asja teha, mida sa ei teeks, siis katsu aksepteerida, mitte iriseda nagu mingi vanamutt!
(ainult moraali loekski)

Ma nägin unes

Et läksin poest midagi ostma. Mentost. Seal oli ainult üks maitse. Ma natuke tundsin poemüüjaid. Üks neist oli Merlilyn (mõtlesin veel, et miks ta Rumeenias pole..). Millegi pärast andsin leti taga olevale Mihklile (a la juhataja) 500se ja 25se ja küsisin mentose. Ja tagasi sain 500se ja 50se. Ega ma asja nii et jätnud, vaid hakkasin rääkima, kuidas ma ikka tahan seda mentost ja pärastpoole oli kuidagi mu raha ka sinna leti taha jäänud ja mihkel läinud ja sisi merilyn seletas, et kui ma lähen sinna kuskile keldrisse, kus juhataja ruumid on, siis ma saan poole tagasi. Mis mind hämmastas, sest mis kuradi poole, ma peaks üle 500 kindlasti tagasi saama. Ja siis ma läksin sinna alla, või vähemalt merilyniga rääkides kujutasin ette, et läksin. Aga siis muutus vist stseen.

Et olid pimedad tänavad ja salgad inimesi liikumas neil. Nothing ominous. Ja laod.

Et ma olin laagris. Aga mitte päris. Ja mu ema oli ka seal. Ja mingil põhjusel kellegi läbiviimisel me hakkasme tegema näidendit. Vist wikmani poiste alusel. Ja mina oli prügikast. Mul oli emaga sellest veel mingi nali ka. Igatahes, mul oli mingi metallist asi peas. Aga ikkagi juhtus nii, et mina hakkasin vägesid juhatama ja kommenteerima. Ja ruum kus me olime paisus suuremaks ja suuremaks. Alguses oli okei. Tegime lihtsalt ühekorra läbimängu, et harjutada, kui kõvasti peaks rääkima ja, et keegi seljaga ei ole, ja noh, et õlad oleks koguaeg publikusse avatud. Poiste stseen oli päris hea. Ma mäletan. Kuid ei tea, millest see oli. Ja siis tuli köster.
Selleks ajaks oli ruum u sama suur kui ateena. Köster oli suht vähem koostöövalmis. Ta hakkas hoopis muud seletama Küsima näitlejatelt, et kuidas neile meeldib seal. Ma veist ärritusin, alguses ütlesin normaalse häälega et hei jou, meil on siin näidend pooleli. Siis Maarja K. (sest vahepeal oli hhirmus palju inimesi tekkinud sinna istmetele vaatama) küsis ühe käest, kes polnud laval, et miks sind ei võetud. Siis ma hakkasin pahandama, et meil on siind näidend ja oma artiklit võid sa hiljem ka kirjutada ja mis te segate koguaeg, läheme edasi. Siis köstri selja taga toimus mingit sahistamist ja lapsi oli palju ja mingi suure ussi olid nad teinud. Nagu Hiina draakoni stiilis. Ma vaatasin, et see on vinge.
Tollest stseenist, mis ma teha tahtsin enam asja ei saanudki, sest tulid lapsed (ma veel mõtlesin, et kust nii palju lapsi siia sai, ma ei tunne ühtegi...) peale ja hakkasid laulma. Ja siis see laps minu ees, kes ei olnud laval, ja kellelt küsiti, et miks sa ei ole, hüppas raibe lavale ja hakkas laulma. Kuusepuust. Ma olin püha viha täis. No mida sa teed oma arust!? Prože läks tema pealt teisele kui töö lauluotsa jälle endale sai, aga siis see segaja läks seisis ta kõrvale ja hakkas laulma ja lükkas prožest välja. Siis ma vist seisin püsti ja jõllitasin talle vihaste silmadega näkku ja sisistasin, et mida sa oma arust teed sa ju rikud ära kõike. Mis okei, lapsele on päris julm. Aga siis keegi teine manitses teda ka alla ronima. Vb klassijuhataja. Ruum oli vahepeal veelgi paisunud. No ikka päris suuuur lava ja suuuuuur publiku ala. Mitte päris linnahall, aga noh, getting there.
Ja siis me hakkasime oma reaga millegipärast kätest kinni liikuma paremal, et keskele poole, aga mul oli raske käest kinni hoida sest mul oli pastakas ja märkmik ja teritaja jms käes.Ja mõtlesin et ma ei taha paremale minna, ma olen alt. Carolina veel seisis mu kõrval.
Mingi hetk sain sealt lahti ja läksin uurima, msi saab. Ja laval olid mitmed meie kooli inimesed, kadri dirigeeris, carolina, maarja ja mingi rootsi pifid veel. Ja laulsid rootsi keeles mingit jõululaulu ja siis seal oli jonnipunn, ainult et kassi kujuga. mIngi insaid joke neil, mõtlesin. Veel mõtlesin, et õige kah, et ma lavale ei läinud, ma pean ju juhatama seda.
Nende oma oli päris äge, siis tulid teised ja feik lund tuli üleval alla ja nad tegid ringis vingeid asju, ja see nägi eriti hea välja, sest nad oli suht kaugel meist ja neid oli palju. JA see vist olig ametlik finaal.
Aga siis ma ütlesin, et tavai, teeme veel, sest meil on proovid ja on vaja veel lihvida, eriti etüüdi osa. Et okei, teeme siis ianult poiste stseeni, aga uuesti igatahes. Aga seal oli nii metsikult rahvast ja keegi ei kuulnud. Ja siis ma läksin kuskile üles pulti, kus oli Marju Lauristin, ja küsisin kas ma saaks mikrit, aga ta ütles, et tal ei ole. Ja siis ma käisin seal ringi ja lähenesin lavale ja kaeblesin, et teeme uuesti ja kas keegi saaks nad kõik vait vilistada, sest ma ei oska niiviisi vilistada ja miks keegi ei kuula. SIis tulin mu juurde mingid tüdrukud, et milles probleem. Ja ma seletasin, et ma tahan uuesti läbi teha, sest on vaja veel harjutada, ja okei, teeme näidendist ainult poiste etüüdi, sest nad olid päris head, aga mul oleks vaja vaikust saalis. Ja hakkasin natuke tihkuma. Aga neid vist tegelt ei huvitanud.

Hommik.

Sssssusin.

Leitud kultuuri jm snobismi epitsentrist za-um.blogspot.com'st.
Sest endal ei ole sõnu või aega neid meelde tuletada ja koguaeg on asju. Asjad. Susisevad maod.
----------------------

kui sa ronid aknast välja et näha oma tuba sealtpoolt
kust sind ennast vaadatakse annelinna miljon prilliklaasi
uurivad sinu nägu sinu keha sinu peenist või vittu või mõlemat
kui sa tahad teist arvamust ja sulle öeldakse et sa oled inetu ka
oled kohale jõudnud

kui apollo raamatupoe müüjad ajavad sind naerma küsid Joyce’i
ja nad vastavad silmad arvutis kinni ahaa Ulysses peaks olema eesti keeles ilmunud
oled kohale jõudnud

kui sa kused keset tänavat ja politseiauto sõidab mööda
pirogovis pekstakse kedagi ja sina oled vähemalt ausameelne
oled kohale jõudnud

kui sa jood ennast silmini täis ja vajud tänaval kokku ja arstid juba teavad sind
antidepressandid ja alkohol ei sobi kokku aga sina tahad lihtsalt natuke kussutamist
ja peasilitamist ja ärakuulamist sest vanemuise torn ajab ikka veel südame pahaks
oled kohale jõudnud

kui sa ärkad hommikul võõra tüdruku kõrval ja mäletad küll et see tundus hea mõte
aga sa ei taha teda enam kunagi näha ja tahad oma naise juurde ja tahad teda ikka veel
sest ta on alasti
oled kohale jõudnud

kui sinu sõber oksendab ennast täis ja sul pole kahju taskurätist et ta puhtaks nühkida
kui ta sind sellepeale persse saadab annad andeks sest tal on hommikul kahju või ei mäleta
kui sa topid ta väevõimuga taksosse ja annad juhile raha ja keelad tal peatuda
kui sa usud jumalat aga ei julge seda kellelegi ütelda
ja kui sa palud jumalat et temaga kõik korras oleks
ka hommikul
oled kohale jõudnud

kui sa ei julge enam tänaval kõndida sest sa oled kindlasti milleski süüdi
ja instinktiivselt tunned politseiauto ligidust nagu metsloom kes on loomaaeda püütud
laste vaadata ja vanemate ütelda „krokodillid on kurjad loomad“
siis kardad sa talitajaid ja hoiad puuri nurka ja annad aluse mõisteks
krokodillipisarad

kui sa ärkad võõras korteris ja oled joonud juba mitu päeva vahetpidamata
aga midagi pole teha ja võtad ära rõõmupilli ja loodad et temal olid pillid
et ta ei unustanud neid võtta et ta ei joo järgmise kuu aja jooksul nii palju et ei märka tööde ja päevade
ärajäämist ja mõtled et sul poleks selle vastu midagi mis tuleb tulgu või naise seest
aga sa kardad maailma
kuhu ta sünniks

kui korteri akna ees pole kardinaid ja aken on kaks aastat pesemata
kui peldik on koridoris ja mööbel on madrats ja ainus masin on vesipiip
ja sul pole aimugi kuidas ta hambaid peseb sest majas pole vett ega elektrit
kui tema koer on närinud puruks sinu sokid
oled kohale jõudnud

kui sinu sõbrad kardavad sinu pärast rohkem kui sa ise sest sina kardad inimeste pärast
ja kardad inimesi ja ei julge üksinda tänaval kõndida
oled kohale jõudnud

sa oled kohale jõudnud kui sul polnud hommikul lipsu sest see läks katki
püüdes end üles puua ja olla mitte leitud ja sa olid nii purjus et kusagil ripub su lips
kus ei mäleta ja lipsud hakkavad otsa saama
siis oled sa kohale jõudnud

kui sa võtad hotellitubasid selleks et kirjutada ööd ja päevad läbi juua juua juua
ja pärast tuba kinni maksta sest sinu üksindus oli kirjutatud kõigele voodile põrandale aknale tapeedile piiblile sahtlis riidepuudele kapis õllele minibaaris tervituskirjale soovime teile mõnusat äraolemist
kirjutatud kõigele sinu enda anonüümsus ja sa oled õnnelik kui tunned koristaja lõhna linade vahel sest vähemalt on keegi selles voodis varem maganud kellegagi vähemalt on selles voodis armastust kui sa peksad toa segamini keerad voodi kummuli ja lööd akna puruks ja kisud tapeedi alla ja ejakuleerid piiblile sahtlis ja lükkad sahtli kinni ja avad riidepuuga viimase õlle ja nühid tervituskirjaga tagumikku kuni valus hakkab
oled kohale jõudnud

kui sa arvad et mis see pakk valget veini ikka teeb ja lõpetad hullumajas väites arstile et tahtsid lihtsalt seltskonda ja väidad et tal on võlts naeratus ja kui sinu prillid muudavad sind stereotüüpseks ja sulle meeldib olla stereotüüp
oled kohale jõudnud

kui sa naudid jamanduskriisi sest nüüd saad ettekandja käest kes ütleb „basiilika“ basiiliku-feta-küpsise-lõherulli asemel
tatraputru ja ühe õlle või seljanka kui midagi alla ei lähe
kui sinu sugulased ei küsi enam üleolevalt kuidas karjäär läheb sest nad lasti töölt lahti koondati ja uus töölepinguseadus ei tõota midagi paremat sest nad kardavad et sa pärid neilt sedasama
ja oled korraga õnnelik et käid või käisid või tahad minna ülikooli õppima mitte midagi paberi pärast mis on mitte midagi et teha tööd mis on mitte midagi tähtsusetu nagu sinu ette ära kirjutatud elu siis sa oled
jõudnud kohale

meeleheite selle piirini
mil sa ei pea hakkama budistiks
sest sa oled juba loobunud kõigest mida kalliks peetakse
ja sul pole midagi hoida kalliks sest sul pole midagi peale mineviku
millest sa oled loobunud kõigest mida kalliks peetakse maailmas millest
sa välja ei pääse aga oled käega löönud või nagu poeetiliselt öeldakse oled valmis

siibrit kinni lükkama kui ahjus on veel tuld

Autor: Kaur Riismaa

On, nagu on

Ja nüüd on nii.
Aga mul kogemata kustusid ära kõik need, keda lugesin, ja kõiki peast ei tea. Nii et, võite meelde tuletada, kes olete.
Eriti Elina, kelle oma ma küll tean peast, aga kes mul veel ei luba :D
Taurit tahaks ka. Ja ilmselt on veel mõni.

Seda sa ette ei näinud. Aga tee järgi!

Nii naljakas on ju.
Noh, see, et ma kirjutasin selle kammajaa oma uuest elust (või lack there of) ning toho hullu, mis nüüd kõik juhtunud on.

Ma kolisin välja. Tiigist. Oma idüllist. Mis tegelikult ju see aasta enam ei olnudki idüll, vaid rohkem.. rusuv. Viidi ju välja need asjad, mis tegid sellest selle.
Jah, ma hakkan puudust tundma vaatest. Ja kui saabub talv, ning isegi kui ainult ühel päeval on samamoodi ilus lumi, kui tollel päeval kui ma nii meeletult armusin. Lumehelvestesse. Autodesse, mis ei saanud käima. Mütsidesse. Kui ma istusin oma diivanil ja itsitasin ja hüppasin üles alla ja mõtlesin, et see ongi rõõm oma kõige puhtamal kujul. Kui sa saad olla üksi ja armastada kõike, mis on.
Jah, on veelgi asju, millest puudust hakkan tundma.
Jah, mul on seal mälestusi. Saladusi. Ilu. Muist neist võtsin muidugi oma sohva näol kaasa. Mis on ka mõnes mõttes osa minu identiteedist. Nüüd juba. Ta on olnud mu sõber mõnel väga ootamatul hetkel.

Praegu elan D juures. Koos sohvaga. Suurem osa kama on Kertu kodus (god bless). Caro on ühtede sõprade juures ja järg nädal Mihkli juures. Oma uude kodusse saame vist alates 15ndast sisse kolima hakata. Nii et sisi saab jälle mööbeldada!!

Aga igatahes, eile hommikul otsustasim, et on sabaunud lahkumine. Ja siis uurisime kohe kõik abistajad järgi ja et kuhu me vahepeal elama läheme ja kell kolm hakkasime pihta ja mina lõpetasin kell üheksa. Siis oli kõik välja viidud. Mööbel, nõud, toit, riided kõikkõikkõikkkkk.
Ka meie hinged polnud enam selle kohaga.

Eelmine aasta poleks see mulle mõttessegi tulnud, see aasta aga...

Uueks kohaks saab Pepleri 12-38. Kahetoaline 2500.-. Mulle saab läbikäidav tuba. Köök on tilluke ja suht halb, aga noh, ei saa kõike. Ilmselt on seal veelgi asju, mis alle ssiis avastame, kui sees elame. Aga praegu on mul hea tunne.
Vb seetõttu, et Ahto, D kiisu, magab mul süles ja vahepeal nurrub. Sest ma nii meeldin talle. = Sest ma toidan ja paitan teda. Ja vahepeal kurjustan, kui ta mu juhtmeid närib. Sest nii ikka ei saa.

Oeh. Nii palju uut. Uued algused ja vanad lõpud. Ja uued lõpud.
Ja ma olen endiselt kindel, et mina ei hakka ühtegi täiskasvanud inimest, kes lollisti käitub, ümber kasvatama. Sest juba põhikoolis teadsin ma, et ei taha olla omavanuselise jaoks ema.

Aga praegu siis elan Abakhani majas Struwe ja Riia ristis. Kahe poisi ja D-ga. Mulle nii meeldib. Niinii. Oleks täitsa mitu päeva, ja eks veel olengi. Veel pole juhtunud õhtut kus D ka siin oleks. Eile läks Liisukale ja täna on tööl. Käisin talle võtmeid ära viimas ja mõtlesin, et tulen kohe tagasi, aga hämmastavalt magneetilised inimesed tõmbasid mind endasse ja nii ma seal olingi, juudist Buddha. Endiselt kõige halvem nimemängus.

Ohh elu elukest, kuhu sa mu viid :D ?

Ja mul on praegu palju tumedamad juuksed kui pildil, aga see lihtsalt on selline.. tore pilt.

Mina sain uue elu.

..oleks äge öelda. Aga ma ei saa, sest mul ainult see üks ja seesama. Ilmselgelt ei taha seda kellelegi loovutada ka, sest see on minu. Aga. Ikkagi oleks äge öelda, et ma sain uue.

Vaadake mind ja mu säravat puhast lehte!. Kadetsege, et see pole räpastatud lörtsi-teesopa seguga ning autentsuse jaoks niisutatud silmaveega. See on nii valge. Nagu Tide! Nagu sinu hambad, kui kasutad juhtivat hambapesuvahendit. Nagu sinu valged püksikud, kui sa kasutad juhtivaid tampoone. Mis on iseenesest uue elu vastandid.

Uus on nii palju etem kui vana. Sest uus seostub paremate asjadega kui vana. Vana on mullane, koltunud, aegunud. Kui juba vahetada analoogtelevisiooni, siis miks mitte digiboxi vastu? See on kõige uuem.

Uues elus teeks kõike paremini. Valiks selles osalema rohkem paremaid inimesi. Oleks edumeelne, kaasates vaid uusi mõtteid, uusi plaane. Kõik, mis vana, peab minema. Sest mina sain uue elu. Mitte kellegi vana ja kasutatud. Mitte Juanita oma, kes elab Mehhikos, aga tahaks tulla Eestisse, aga tal ei lasta, nii et meid vahetatakse ära. Ja Juanita saab minu passi ja mina tema elu. Mitte Juanita elu ma ei taha.
Ja ma ei usu end, kui ma ütlen, et täitsa uhiuutki tahan. Kui siis täna. Natukene. Aga siiski rohkem mitte.

Lisaks muule on uus toores. Võõras. Oma käitumisjuhendiga. Patchid allalaadimata, kummid rabedad, plastmass määrduv.
Ma ju tegelt PÕHIMÕTTELISELT oleksin võinud täiesti uuest kohast alustada see aasta. Sest mu läpakas oli mu elu ja siis seda enam polnud ja nüüd on uus.
Aga ma ikkagi võtsin sama muusikat ja olen salvestanud muist samu pilte. Ent tundub, et hakkan teadlikult seda vältima nüüd.

Ja läpaka defineerin ka ümber. See pole mu elu. See on mu mälu. Katsun oma mälul nüüd paremini silma peal hoida. Siis ei ole elutu tunne, kui midagi juhtub, vaid mälutu. Ja see on üldse koguaeg.

Mulle meeldisid need asjad, mis ma loengus joonistasin selleks, et mitte magama jääda.

Äkki äkki äkki, kui ma praegu hekseldan läbi mõtteid ja uurin, mis on iga käigu lõpus ja kui seal lõpus enam ei ole, siis tulen tagasi ja vaatan, mis saaks siis, kui ma paremale läheksin (sest ilmselgelt lähen alati kõigepealt vasakule), siis äkki! lihtsalt äkki saan ma täna jääda magama siis kui ma ise heaks arvan. Mitte kell kaks kui ma olen kaks tundi vaadanud filmi, mis ei ole huvitav, aga mitte ka igav. Ja et siis ei juhtuks ka nii, et just siis kui film hakkab poole tunni pärast lõppema ja mind hakkab huvitama, mis saab Nicole Kidmanist, kellel on meheks John Malkovitz ja kelle kasutütre kosjas käib Christian Bale ja keda mingil hetkel tahtis Viggo Mortensen, et mul just siis ei hakkaks silmad kinni vajuma ja ma ei peaks mõtlema, et no kurat, kui mitte nüüd siis vist ei iial.

Seda elu asja võin ma üks päev edasi mõelda. Kui ma viitsin. Sest see on tegelikult nii vana.

Liiga külm

Mul on liiga külm. Liiga külm, et õppida. Käed külmetavad. Jalad on kokku pakitud keha alla, sest mul on külm.
Ma ei salli külma.
Liiga külm on sinakas-valget värvi gaas, mis muudab kopsud seest valgeks ja paneb üleni värisema. Lisaks muudab see ärritatuks. Miks on nii külm? Miks mul soe ei võiks olla?

Brrrr....

Ma ei mäleta, et mul eelmine aasta nii külm oleks olnud. Minu arust hakkasid nad varem kütma. Või oli soojem.

Uuh, eelmine aasta. Ma olen juba teist aastat siin. Siin korteris, siin ülikoolis. Jama värk. Varsti on juba kolmas ja siis ongi ju kõik. Kui ma kolmega ära teen. Tahaks kauem. Hetkel.

Soomes oli väga vahva ja palju stressivabam, kui ma kartsin. Vahetasime kontakte ja lubasime üksteist igale poole kutsuda. Sauna events! Rääkisime üksteise organisatsioonidest ja meile sai selgeks, et Eestis ikka süsteem ei tööta. Või noh, süsteem puudub.

Alles nüüd, kui ma olen suutnud minna loengusse ilma läpakata, on tunne, nagu kool oleks tõesti alanud. Enne oli nagu rohkem see koht, kus ma käisin päeval istumas, et oma asju ajada ja loengust suurt midagi meelde ei jäänudki. Ent asju ajama peab.
EPSÜ-REPSÜ näiteks. It has to work, dammit!
Aga täna, kui ma juba kirjutasin märkmeid, siis oli täitsa tunne sees. Isegi hea tunne. Kuigi loengud oleksid võinud olla informatiivsemad.
Asi ju selles, et teise loengu teema oli eelmise semestri uurimismetodite terve sisu ja see oli suht peas ka juba. Aga tarkuse ema tuleb ka vahel endale meelde tuletada.

Suhtlemistreeningu kirjandus "Suhtlemisoskused" McKay, Matthew. (2000), on päris naljakas aga ka päris hea lugeda. Kohati on seal ju tõesti tobedaid ülesandeid ja mõtteid ning ilmselt ka "iseenesest mõistetavaid ettepanekuid", aga ikkagi on mu meelest hea trükisõnas lugeda midagi, mida sa ehk ise ka juba tead. Miks üldse muidu enda mõtteid (peamiselt) endale üles tähendada, kui mitte selleks, et nendest paremini aru saada.
Igatahes, nii paljule olen ma pihta saanud, et paar asja on vaja ümber sõnastada.

Esiteks: küll on hea, et ma kudusin endale sokid suvel, sest nüüd, kus on külm, saan ma need jalga panna.
Teiseks: küll on hea, et Liis, Marju ja Miko kinkisid mulle üleelmine aasta teekannu, sest nüüd, kus on külm ja meil pole (korralikku) veekeetjat, saame seda kasutada, et teha kuuma teed.
Kolmandaks: küll on hea, et mul on soe süda, nii et okeiokei.. see on juba lollus :D

Oma uuele juuksevärvile olen saanud valdavalt positiivset vastukaja. Ilmselt vastupidisel arvamusel olevad ei hakkagi miskit ütlema (peale minu ema, kes kuulutas, et talle ei meeldi ja enne oli parem, mille peala ütlesin, et mis teha, nüüd on nii). Üks justkui oli mitte nii soosiv, aga see sai ka täna korda. (Kõlas nagu ma oleks ta eemaldanud...)
Mitte end mind huvitaks, eksole :D Aga alati on hea kuulda, häid asju :)

Ahhaa, neljandaks: küll on hea, et ka siis, kui asjad ei lähe nii täpselt nagu sa plaanid ning ütled, et tahtsin head, aga välja kukkus nagu alati, siis tegelikult on ikkagi mitu head lõpptulemuse varianti.

Tee sai valmis ja hakkaski soojem.